Vabatahtlikult Eesti Vabariigi künnivolinikuks ehk Brontosaurus Heino Laiapea
13.04.2010 Margus Mikomägi, Nädaline
Nädalise ajakirjanik Heino Laiapea ei lase südant valutada kaduvate väärtuste pärast. Tegutseb hoopis isepäiselt. Teeb kõik endast sõltuva, et põllumehed ja kündjad ajaloo prügikasti ei satuks.
Don Quijote, Toomas Nipernaadi, Vargamäe Andres - Heino Laiapea iseloomus ja tegutsemismustris on kõigi nende armastatud kirjanduskangelaste iseloomujooni. Muud ka ja tuult ka, vahel isegi tormi. Heino on vahel maailma kiireim mees, on Sosnovski lausa... agronoom ja ajakirjanik on Heino 25 tundi ööpäevas.
Heino Laiapea on õpetatud agronoom. Tänases Eestis pole sõnaühendil "vana agronoom" kahjuks enam kaalu. Heino on vist täna ainus, kes avalikult ei kahtle selles, et Eesti maa ja rahvas on põllumeeste nägu. Agronoom on tema kõnepruugis aunimetus. Heino julgeb selle ka välja öelda. Meenub tema protest, kui põllumajandusminister Nõukogude Eesti põlluministrite pildid ministeeriumis maha laskis võtta.
Olgu siin esitatud vaid mõned Heino meheteod oma maa nimel: selles, et 2004. aastal Eestis nii(gi) palju põllumaid deklareeriti, oli Heino käsi mängus. Et eesti hobused jõudsid 2000. aastal maailma hobufestivalile Ungaris, et Eestis ainsa riigina Euroopas karuputke tõrjutakse, et Maalehes ilmus 2004. aastal esimene Eesti karuputkekaart, et Nädalises ilmub Raplamaa Eesti meistrite veerg...
Künnimees on tähtsam kui põllumajandusmess
..., et 4. aprillil sõidab Kehtna künnimees Kaspar Järvala Uus-Meremaale kündmise maailmameistrivõistlustele. Selles kõiges ja paljus muus on oma, ja mitte väike, osa Nädalise ajakirjanikul Heino Laiapeal.
Heino võttis selle, et saata meie mees Kehtnast maailma kündmisoskust näitama, enda peale. Muidugi ta kõigepealt kirjutas lehes, siis helistas ja selgitas ilmlõpmata, miks kündmise maailmameistrivõistlused eestlastele tähtsamad on kui kiirlaskumise omad. Helistas ministritele, ajakirjanikele, tuttavatele põllumeestele ja riigikogulastele, rääkis vanade sõpradega... korjanduskastigi viis teraviljafoorumile. Ja leidis endalegi üllatuseks toetajaid.
„Veebruaris tegid põllumajandusministeeriumi töötajad maaettevõtluse büroo algatusel korjanduse Eesti künnimeistrite maailmas esinemise toetamiseks. Suhtumist oli kahesugust - poolt ja vastu. Hea, et polnud ükskõikseid. Eesti Künniselts sai üle 7000 krooni," tunnistab Heino.
Me tänase aja kõverpeeglit iseloomustab see, et avalikke õlalepatsutusi sellise innustunud ja omakasupüüdmatu põlluelu hoidmise eest väga ei ole.
Muu hulgas on Heino soovitanud Eesti künnimeistril Kaspar Järvalal päevikut pidada. Ja meest julgustanud neil aegadel, kui unistuse täitumine ilmvõimatu tundub.
Järjepidevus viib elu edasi
Imestamist väärt visadus iseloomustab ajakirjanikust agronoomi. Kui küsida, miks ta seda teeb, mida teeb, vastab Heino: „Selleks, et säiliks järjepidevus ja neid asju ära ei unustataks, mis me isadele ja isaisadele tähtsad olid." Tõsi on, et Heino ise on nelja lapse isa ja kuue lapselapse vanaisa.
Seda, et künnivõistluste traditsioon Rapla mailt alguse sai, ei mäletaks temata võib-olla enam keegi. Heino Laiapea kirjutab Maalehes: „Ajanud Kuusiku katsebaasi juhataja Arnold Piho ja põllumajandusministri asetäitja Ilmar Aamisepp kord juttu ning jõudnud seisukohale, et künnikvaliteedi parandamiseks majandites on vaja hakata korraldama künnivõistlusi, kus samaaegselt õpetataks ka õigeid töövõtteid. Võistluste juhendi panid kokku Kuusiku teadusemehed Ervin Talpsepp ja Arnold Piho."
On ülipaslik tsiteerida veel üht lõiku Heino loost: „Kehtna Näidissovhoosi direktor Villem Tomingas kirjutas rajoonilehes Ühistöö 17. septembril: "Igaühel tuleb oma võimeid näidata vähemalt vakamaa suurusel maatükil, mille määrab loosiõnn. Enne põllule minekut tahab komisjon iga mehe masina ja saha korralikult järele kaeda. Kas ta on ikka puhas ja kannatab seda tööd välja?
Arvestatakse ka kiirust, see ei tohi tööle kurja teha. Kohtunikud nõuavad ka, et künd oleks tasane, muld ilusasti pööratud ja kulu maetud. Muidugi peab künni sügavus olema paras ja meeste silm sirge. Selle kõige eest võib saada 70 punkti. Võistluse reeglid on komisjonil täpselt kirja pandud ja antakse enne tööle asumist teada. Võistlejad peavad oma traktoriga kohal olema enne kella kümmet. Heade meeste jaoks on valmis ka väärt tasud: 12 auhinda 10-35 rublani.""
Pärast seda alles algasid vabariiklikud künnivõistlused, tuletab Heino Laiapea Eestile meelde.
Võitleja- ja võistlejahing
Ajal, kui maarahvalikud väärtused vahetuvad linlikega ja pjedestaalil on trendid ja muutuv mood, on vaja julgust ja missioonitunnet, et maa-asju au sees hoida. 2009. aastal korjas Heino kokku Eesti künnimeistrite ajaloolised pildid, lasi neist suurendused teha ja pani üles näituse me toimetuse koridoris. Need pildid on alles.
„Künnimaailmameistrivõistlused võistlusteks. Kas tead, Margus, mis on agronoomide kümnevõistlus?" küsis ta mu käest kord ja seletas: „Kutsevõistlus kümne alaga, taimed, seemned, väetised, külvinormid... teadmised. Sportlikus osas kuulitõuge ja granaadi täpsusvise." Maaharija rahvas me ju olime ja saab tõesti nii mõelda, et agronoomide kümnevõistlus me jaoks ka täna võiks tähtsam olla kui traditsiooniline.
Spordiarmastus on Heinol samamoodi sees, nagu ilmselt kõigil tema põlvkonna põllumeestel. Heino on ajakirjanike kümnevõistluse kaasa teinud, selle traditsioonilise, spordist lähtuva. Mees oli siis 49 aastat vana ja sai punkte kõigil aladel, tulemus 1399 punkti.
2009. aasta 24. septembril avati Kehtnas künnikivi, idee selleks tuli Heino Laiapealt. Nüüd, kui künnikivi Kehtnat kaunistab, näeb Heino siin otsest seost künnimees Kaspar Järvalaga. Nimelt avati kivi just sel päeval, kui Kaspar omaehitatud traktoriga Kehtna põllul proovikünni tegi. „Küllap Kaspar selle kivi eest hoolt kannab," ütleb Heino. Ses ütlemises on lootust, et püsiväärtused taas ausse tõstetakse.
Heino räägib vahel samasugust juttu nagu mu agronoomist isa: „Välismaalased naeravad, kuis Eestis ehitatakse põldudele. Sinna on tõesti lihtsam, odavam ehitada, aga see on arulage. See on mõrv aastasadu haritud maa vastu. Keegi ei taha seda mõista." Majanduslangus muidugi selle rumaluse peatas, aga kas ka katkestas lõplikult...
Nii nagu meil ei ole enam Eesti Põllumajandusakadeemiat, mille asemel on Eesti Maaülikool, nii võib põllupidamine siinkandis ükskord otsa lõppeda. Tendents on sinnapoole, et maal elavad inimesed ajaksid elus püsimiseks puskarit välismaalt ostetud kartulist või viljast, siis nad meelitaksid turiste läbi söötis maa rajatud matkaradadele. Ja siis õhtul tehtaks liigud.
Pime tulevikupilt igatahes.
Seni, kuni on veel Heino Laiapea sarnaseid mehi, seda ehk ei juhtu. Nad ei lase, aja kiuste. Muudkui kirjutavad üles, hoiavad alles ja meeles endal ja teistel, kui muuks jõudu ei jätku. Õnneks on palju sest elu hoidmisest jõudnud ka põllumajandusmuusemi. Nemad ei küsi, mis te selle eest maksate, kui vaja, siis teevad põllumissiooni tööd vabast tahtest ja kogu südamest. Küsige Heinolt, mis ta arvab, mitmendaks ta mere taha kündma saadet sõber maailmameistrivõistlustel tuleb?
Heino Laiapea:
Valtu 8-kl kool 1966
Olustvere ST 1970 agronoom
EPA agronoomiateaduskond 1977
Viljandimaal agronoom 1977-1995
Sakala 1995-2000
Maaleht 2001-2006
Nädaline 2006 detsembrist
Abielus, ka abikaasa on agronom
Kaks poega ja kaks tütart
Kuus lapselast
Nädalise ajakirjanik Heino Laiapea ei lase südant valutada kaduvate väärtuste pärast. Tegutseb hoopis isepäiselt. Teeb kõik endast sõltuva, et põllumehed ja kündjad ajaloo prügikasti ei satuks.
Don Quijote, Toomas Nipernaadi, Vargamäe Andres - Heino Laiapea iseloomus ja tegutsemismustris on kõigi nende armastatud kirjanduskangelaste iseloomujooni. Muud ka ja tuult ka, vahel isegi tormi. Heino on vahel maailma kiireim mees, on Sosnovski lausa... agronoom ja ajakirjanik on Heino 25 tundi ööpäevas.
Heino Laiapea on õpetatud agronoom. Tänases Eestis pole sõnaühendil "vana agronoom" kahjuks enam kaalu. Heino on vist täna ainus, kes avalikult ei kahtle selles, et Eesti maa ja rahvas on põllumeeste nägu. Agronoom on tema kõnepruugis aunimetus. Heino julgeb selle ka välja öelda. Meenub tema protest, kui põllumajandusminister Nõukogude Eesti põlluministrite pildid ministeeriumis maha laskis võtta.
Olgu siin esitatud vaid mõned Heino meheteod oma maa nimel: selles, et 2004. aastal Eestis nii(gi) palju põllumaid deklareeriti, oli Heino käsi mängus. Et eesti hobused jõudsid 2000. aastal maailma hobufestivalile Ungaris, et Eestis ainsa riigina Euroopas karuputke tõrjutakse, et Maalehes ilmus 2004. aastal esimene Eesti karuputkekaart, et Nädalises ilmub Raplamaa Eesti meistrite veerg...
Künnimees on tähtsam kui põllumajandusmess
..., et 4. aprillil sõidab Kehtna künnimees Kaspar Järvala Uus-Meremaale kündmise maailmameistrivõistlustele. Selles kõiges ja paljus muus on oma, ja mitte väike, osa Nädalise ajakirjanikul Heino Laiapeal.
Heino võttis selle, et saata meie mees Kehtnast maailma kündmisoskust näitama, enda peale. Muidugi ta kõigepealt kirjutas lehes, siis helistas ja selgitas ilmlõpmata, miks kündmise maailmameistrivõistlused eestlastele tähtsamad on kui kiirlaskumise omad. Helistas ministritele, ajakirjanikele, tuttavatele põllumeestele ja riigikogulastele, rääkis vanade sõpradega... korjanduskastigi viis teraviljafoorumile. Ja leidis endalegi üllatuseks toetajaid.
„Veebruaris tegid põllumajandusministeeriumi töötajad maaettevõtluse büroo algatusel korjanduse Eesti künnimeistrite maailmas esinemise toetamiseks. Suhtumist oli kahesugust - poolt ja vastu. Hea, et polnud ükskõikseid. Eesti Künniselts sai üle 7000 krooni," tunnistab Heino.
Me tänase aja kõverpeeglit iseloomustab see, et avalikke õlalepatsutusi sellise innustunud ja omakasupüüdmatu põlluelu hoidmise eest väga ei ole.
Muu hulgas on Heino soovitanud Eesti künnimeistril Kaspar Järvalal päevikut pidada. Ja meest julgustanud neil aegadel, kui unistuse täitumine ilmvõimatu tundub.
Järjepidevus viib elu edasi
Imestamist väärt visadus iseloomustab ajakirjanikust agronoomi. Kui küsida, miks ta seda teeb, mida teeb, vastab Heino: „Selleks, et säiliks järjepidevus ja neid asju ära ei unustataks, mis me isadele ja isaisadele tähtsad olid." Tõsi on, et Heino ise on nelja lapse isa ja kuue lapselapse vanaisa.
Seda, et künnivõistluste traditsioon Rapla mailt alguse sai, ei mäletaks temata võib-olla enam keegi. Heino Laiapea kirjutab Maalehes: „Ajanud Kuusiku katsebaasi juhataja Arnold Piho ja põllumajandusministri asetäitja Ilmar Aamisepp kord juttu ning jõudnud seisukohale, et künnikvaliteedi parandamiseks majandites on vaja hakata korraldama künnivõistlusi, kus samaaegselt õpetataks ka õigeid töövõtteid. Võistluste juhendi panid kokku Kuusiku teadusemehed Ervin Talpsepp ja Arnold Piho."
On ülipaslik tsiteerida veel üht lõiku Heino loost: „Kehtna Näidissovhoosi direktor Villem Tomingas kirjutas rajoonilehes Ühistöö 17. septembril: "Igaühel tuleb oma võimeid näidata vähemalt vakamaa suurusel maatükil, mille määrab loosiõnn. Enne põllule minekut tahab komisjon iga mehe masina ja saha korralikult järele kaeda. Kas ta on ikka puhas ja kannatab seda tööd välja?
Arvestatakse ka kiirust, see ei tohi tööle kurja teha. Kohtunikud nõuavad ka, et künd oleks tasane, muld ilusasti pööratud ja kulu maetud. Muidugi peab künni sügavus olema paras ja meeste silm sirge. Selle kõige eest võib saada 70 punkti. Võistluse reeglid on komisjonil täpselt kirja pandud ja antakse enne tööle asumist teada. Võistlejad peavad oma traktoriga kohal olema enne kella kümmet. Heade meeste jaoks on valmis ka väärt tasud: 12 auhinda 10-35 rublani.""
Pärast seda alles algasid vabariiklikud künnivõistlused, tuletab Heino Laiapea Eestile meelde.
Võitleja- ja võistlejahing
Ajal, kui maarahvalikud väärtused vahetuvad linlikega ja pjedestaalil on trendid ja muutuv mood, on vaja julgust ja missioonitunnet, et maa-asju au sees hoida. 2009. aastal korjas Heino kokku Eesti künnimeistrite ajaloolised pildid, lasi neist suurendused teha ja pani üles näituse me toimetuse koridoris. Need pildid on alles.
„Künnimaailmameistrivõistlused võistlusteks. Kas tead, Margus, mis on agronoomide kümnevõistlus?" küsis ta mu käest kord ja seletas: „Kutsevõistlus kümne alaga, taimed, seemned, väetised, külvinormid... teadmised. Sportlikus osas kuulitõuge ja granaadi täpsusvise." Maaharija rahvas me ju olime ja saab tõesti nii mõelda, et agronoomide kümnevõistlus me jaoks ka täna võiks tähtsam olla kui traditsiooniline.
Spordiarmastus on Heinol samamoodi sees, nagu ilmselt kõigil tema põlvkonna põllumeestel. Heino on ajakirjanike kümnevõistluse kaasa teinud, selle traditsioonilise, spordist lähtuva. Mees oli siis 49 aastat vana ja sai punkte kõigil aladel, tulemus 1399 punkti.
2009. aasta 24. septembril avati Kehtnas künnikivi, idee selleks tuli Heino Laiapealt. Nüüd, kui künnikivi Kehtnat kaunistab, näeb Heino siin otsest seost künnimees Kaspar Järvalaga. Nimelt avati kivi just sel päeval, kui Kaspar omaehitatud traktoriga Kehtna põllul proovikünni tegi. „Küllap Kaspar selle kivi eest hoolt kannab," ütleb Heino. Ses ütlemises on lootust, et püsiväärtused taas ausse tõstetakse.
Heino räägib vahel samasugust juttu nagu mu agronoomist isa: „Välismaalased naeravad, kuis Eestis ehitatakse põldudele. Sinna on tõesti lihtsam, odavam ehitada, aga see on arulage. See on mõrv aastasadu haritud maa vastu. Keegi ei taha seda mõista." Majanduslangus muidugi selle rumaluse peatas, aga kas ka katkestas lõplikult...
Nii nagu meil ei ole enam Eesti Põllumajandusakadeemiat, mille asemel on Eesti Maaülikool, nii võib põllupidamine siinkandis ükskord otsa lõppeda. Tendents on sinnapoole, et maal elavad inimesed ajaksid elus püsimiseks puskarit välismaalt ostetud kartulist või viljast, siis nad meelitaksid turiste läbi söötis maa rajatud matkaradadele. Ja siis õhtul tehtaks liigud.
Pime tulevikupilt igatahes.
Seni, kuni on veel Heino Laiapea sarnaseid mehi, seda ehk ei juhtu. Nad ei lase, aja kiuste. Muudkui kirjutavad üles, hoiavad alles ja meeles endal ja teistel, kui muuks jõudu ei jätku. Õnneks on palju sest elu hoidmisest jõudnud ka põllumajandusmuusemi. Nemad ei küsi, mis te selle eest maksate, kui vaja, siis teevad põllumissiooni tööd vabast tahtest ja kogu südamest. Küsige Heinolt, mis ta arvab, mitmendaks ta mere taha kündma saadet sõber maailmameistrivõistlustel tuleb?
Heino Laiapea:
Valtu 8-kl kool 1966
Olustvere ST 1970 agronoom
EPA agronoomiateaduskond 1977
Viljandimaal agronoom 1977-1995
Sakala 1995-2000
Maaleht 2001-2006
Nädaline 2006 detsembrist
Abielus, ka abikaasa on agronom
Kaks poega ja kaks tütart
Kuus lapselast
